Menüü

Riikliku taseme õiguslik nihilism patsientide arvel?

Foto: Peep Ainsoo             

Kadri Tammepuu Eesti Patsientide Liidust kirjeldab, kuidas 1. jaanuaril kehtima hakanud sotsiaalhoolekande seadus on patsiendi paraku taaskord kaitseta jätnud. Riik on oma kulutused abivahenditele ära piiranud, kuid patsiendi rahakott on jäetud kaupmehe ja ametniku meelevalla alla.  

1. jaanuaril hakkas kehtima uus sotsiaalhoolekande seadus, mille alusel kehtestati ka piirhindade süsteem puuetega inimeste abivahenditele, mida riik hüvitab. See, kui kaua seadust ette valmistati ja millise kiiruga hiljem jõustati, näitab taaskord poliiitikakujundate erakordset saamatust ja äärmist hoolimatust.

Üldine põhimõte näeb ette, et määruseid antakse välja seaduste alusel, seekord aga võttis minister vastu määruse, mille kehtestamise aluseks olevat seadust ei olnudki veel olemas. Nimelt ilmus määrus Riigi Teatajas 29. detsembril, seadus alles päev hiljem. Jäägu siinkohal juristide hinnata, kas tegemist on seadusliku aluseta vastuvõetud määrusega ehk põhiseadusevastase aktiga. Aga mõistmaks, et kaks ja pool päeva senist süsteemi kardinaalselt muutva seaduse ja määruse rakendamiseks on täiesti ebapiisav aeg, ei pea jurist olema.

Et 70 000 inimese ja nende lähedaste teavitamiseks ei piisa pühadevahelisel ajal paarist päevast, seda näitas kibedalt reaalne elu. Iga reegli jõustamine tuleb kavandada selliselt, et asjaosalistele jääks piisav aeg enda tegevus uute nõuetega vastavusse viia ning see ümber kohandada. Kui riik seda aega ei jäta, siis ei saa rääkida õigusriigist, kuna reeglite õiguspärane rakendamine on sisuliselt võimatu.

Piirhindade süsteem on ju iseenesest hea, see aitab kulutusi kontrolli all hoida. Tõsi küll, need on riigi kulutused, mida riik kontrollib. Patsient on aga selles seaduses paraku taaskord kaitseta jäetud. Riik on sisuliselt endaga kokku leppinud, kui kõrgest toote hinnast ta näiteks 90 või 40% hüvitama hakkab, ülejäänud osa summast maksab inimene. Tihti on aga toote jaemüügihind kõrgem piirhinnast ja nende hindade vahe tasub samuti inimene lisaks. Mitte miski ei kaitse aga patsienti selle eest, kui kaupmehed suvalisel hetkel toote jaemüügihinda tõstavad. Ehk iga kord, kui inimene uue arve saab või ostu sooritama läheb, võib teda oodata halb või veel halvem üllatus. Ja kui siis inimene peab hakkama erinevate jaemüüjate seast tootele alternatiivi otsima ning ei leiagi odavat, siis vaevalt et uus süsteem talle „lihtsamaks ja mugavamaks“ on muutunud. Kõige kergem oleks nüüd asuda kaupmehi sarjama. Samas on ju teada, et kaupmees mängib kehtestatud reeglite järgi, aga reeglid kehtestab ikka riik ja tema peab ka oskama neid mänge ette näha.

Ravimite puhul 13 aastat tagasi rakendunud piirhindade süsteemis lahendati patsiendi kaitse ravimi maaletoomise hinna fikseerimisega teatud perioodiks – sellega tagati, et ravimi müügihind kokkulepitud ajal ei muutunud. Ja patsienti tabas apteegis kõrge hind ainult siis, kui riik ise piirhindu langetas, aga müügihind jäi samaks – siis suurenes inimese poolt makstav summa. See juhtus peaasjalikult siis, kui turule tuli mõni odavam analoogravim, mille järgi piirhinnad langesid. Niikaua, kui abivahendite müügihinnad on reguleerimata, on patsientide toimetulek ohus, ja mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute oma.

Halenaljakas on ka viis, kuidas seaduse rakendamisest tekkinud olukorda lahendama asuti. Sotsiaalkindlustusamet sai ministri sõnutsi selge juhise asi ära klaarida, mille peale lubas amet kõikide pretensioonidega ükshaaval tegelema hakata. Aga ajas hakkab ju pretensioone üha lisanduma, kuna toodete hinnad aeg-ajalt ikka tõusevad. Perearstide keeldumise peale sotsiaaltöö valdkonda kuuluvate ja vastuvõtu kallist aega kulutavate tõendite väljastamisest, vastas ministeerium, et arstid saavad kasutada abivahendite teatmikku tootekoodide leidmiseks. Selline töökorraldus kuulub pigem eelmisesse sajandisse ja kui palju uusi ametnikke uus seadus juurde toob, näitab aeg.

Kes siis lõpuks tekkinud ja alles tekkivate probleemide eest vastutab? Olles pikka aega töötanud erasektoris juhirollis, siis võin kinnitada, et töösuhetes kehtib raudne põhimõte: kui on kahtlus, et töötaja kuritarvitab tööandja usaldust, siis viiakse läbi uurimine. Kui uurimise käigus leiab kahtlus kinnitust, siis ootab töötajat vallandamine. Maksumaksjatena oleme me kõik nii Sotsiaalministeeriumi ametnike kui ka seadusandja jaoks käsitletavad tööandjatena.

Patsientidele ei piisa enam ministri tõdemusest – tahtsime parimat, aga välja tuli jälle nagu alati.  Kutsun sotsiaalkaitse ministrit Margus Tsahknat ja sotsiaalministeeriumi kantslerit Marika Prisket viima läbi uurimist, hoides avalikkust selle tulemustega kursis. Eesti inimestel on õigus teada, millised ametnikud vastutavad järjekordse jama eest ja mida ministeerium kavatseb ette võtta selliste olukordade vältimiseks edaspidi. Lõpetuseks meenutan, et 2009. aastal astus toonane sotsiaalminister Maret Maripuu pensionide kojukande ja sotsiaaltoetuste väljamaksmisega tekkinud probleemide tõttu tagasi.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 14. jaanuaril 2016