Menüü

Hambaauk ei ole nohu!

Foto: Peep Ainsoo                                   
Aegunuks tuleb lugeda patsiendi ootus, justkui hoiab hambaarst tema hambad terved, arvab Eesti hambaarstide liidu juht Marek Vink. Refereerime tema artiklit portaalist www.kiku.hambaarst.ee

On aeg ümber hinnata arvamus, et hammaste korrashoiuks on vaja lihtsalt palju raha. Liiga tihti ravitakse meil hambakaariest nagu nohu. Kumbki neist pole küll otseselt eluohtlik, aga vastupidiselt nohule, millele ravi puudub, on kaariesehaigust võimalik ohjata. Aukude lappimise asemel tuleks esmalt püüda haiguse kontrolli all hoidmise poole.

Kunagi pole hilja alustada tegelemist põhjusega
Kaaries on maailmas enimlevinud krooniline haigus. Erinevatel hinnangutel põeb seda üle 90% täiskasvanutest ja umbes 70% koolilastest. Haigust peetakse ebatervislikust eluviisist tulenevaks mittenakkushaiguseks. Inimesel on kaaries, kui tal on viimase kolme aasta jooksul diagnoositud vähemalt üks uus täidist vajav kaariesekahjustus. Tekkinud hambaauk näitab, et patsient ei ole osanud oma haigusega toime tulla.

Pea iga nädal leiame ajakirjandusest üleskutse: teeme Eesti inimeste hambad korda! Kahjuks keskendutakse teema käsitlemisel põhiliselt rahale, mida kõigil patsientidel haiguse tagajärgedega tegelemiseks ei piisa. Aga unustatakse selgitada patsiendile tema enda olulist rolli probleemide ennetamisel ja kontrolli all hoidmisel.

Kaariese põhjuste väljaselgitamise detektiivitöö algab arstil toitumisharjumuste uurimisest. Esmalt küsitakse jookide kohta, sest kui janujoogiks on midagi muud kui puhas vesi, siis ei saa ka hambad terved püsida. Teiseks on tähtis söögikordade ja nende vaheliste näksimiste arv. Täpsemalt toidukordade vahele jäävate pauside kestvus, mil hambad happerünnakust kosuda saavad. Kui söömiskordi (või kalorisisaldusega jooke) on päeva peale tihedalt, siis on hamba mineraalide ainevahetuse suund happelise keskkonna tõttu negatiivne ja hambad hakkavad lagunema.

Toidus sisalduvad süsivesikud muutuvad bakterikihis happeks, mis põhjustab umbes tund aega kestva happerünnaku. Normaalse süljeerituse korral suudab organism sellise happerünnaku tagajärjed hambal taasmineraliseerida umbes 3-4 tunni jooksul. Kui toidukordasid on sagedamini või janujoogiks muu kui puhas vesi, on ülekaalus hammaste happega söövitamine, mille tagajärjel tekibki hambasse "auk".

Toitumisalane nõustamine on kõige keerulisem kaarieseravi osa, sest see eeldab patsiendi poolt ausust ja koostööd ning harjumuste ja mõtteviisi muutmist. Tihti ei peeta kaariest piisavalt tõsiseks haiguseks. Samas “ah, need on ju ainult hambad!” suhtumine läheb sõna otseses mõttes kalliks maksma.

Kas "kehvad hambad" on kaasasündinud?
Tihti arvatakse ekslikult, et hambatervis sõltuvat  peaasjalikult geenidest. Tuuakse üksikuid näiteid, kus elukaaslasel, kes “hooldab hambaid ülikorralikult”, need ikkagi lagunevad. Ja vastupidi: vanaisal, kes kunagi hambaid ei pesnud, olid kõik hambad terved.  

Kahtlemata on inimestel haigestumiseks erinev soodumus, kuid rõhuv enamus haigestub lõpuks ikkagi, lihtsalt raskusaste on erinev. Statistika järgi esineb 80% kaariesekahjustustest 20%-l elanikkonnast. Ehk siis iga viies on kõrgema kaarieseriskiga patsient, samas kui 10%-le elanikkonnast ei teki hambaauku kunagi.

Uuringute kohaselt määrab geneetika inimese tervisest hinnanguliselt veerandi. Teise neljandiku juures mängib rolli (eba)tervislikke valikuid võimaldav keskkond. Umbes 15%-ga hinnatakse tervishoiusüsteemi positiivset mõju, kuid kõige suurema osa tervisest määrab meie eluviis. Isegi eritähelepanu vajavad riskipatsientid suudavad oma kaariesehaigust hallata, kui üldtervis on korras.

Statistiliselt saavad 40% inimestest 60% täidistest. Kuid 70%-l juhtudest on tegu täidise ümberraviga, sest selle servast leitakse uuesti kaariesekahjustus. Tundub kohane süüdistada “viletsalt pandud täidist”, kuid tegelikult näitab see kulukasse “plommimistsüklisse” kukkumist. Kui kaariesehaiguse tegelik põhjus on jäänud diagnoosimata ja raviskeemis välja juurimata, siis jäädaksegi iga-aastaselt täidiseid välja vahetama, kuni see päädib hambajäänuse eemaldamisega.

“Koduloomad” meie suus
Hambapinnale kasvavat keerulist mikroobiühiskonda nimetatakse biokileks, millest enamuse moodustab kohev valgest suhkrust sünteesitud rakuvaheaine, mis katupisikuid sülje antikehade eest kaitseb. Teisalt elavad suus aga "sõbralikud bakterid", mille ülesanne on teha tihedat koostööd immuunsüsteemiga, takistades näiteks seentel inimest “vallutamast”. Seega pole hambakatu bakteritest suus võimalik lahti saada, vaid sinna tuleb kasvatada hambasõbralik mikrobioota. Mida aluselisem on hammastel pesitsev biokile, seda tervemad on hambad. Hammaste harjamine võib küll ajutiselt vähendada bakterite arvu, kuid biokile “iseloomu” see ei mõjuta. Seega ainult hammaste pesemine hambaaukude eest ei kaitse.

Kasvatame suhu hambasõbralikud bakterid
Mikroobide vahel käib suus pidev olelusvõitlus kinnituskoha ja toitainete pärast, mõned neist suudavad “nälga” taluda paar tundi ja teised paar nädalat. Kuid mida harvem katubaktereid toita (ehk ise midagi süüa-juua), seda harvem “pissivad” ka mikroobid hambapinnale hapet.  Mida sagedamini süüa-juua, seda happelisemaks muutub keskkond hambapinna biokiles, kuni ellu jäävadki vaid väga happelist keskkonda taluvad “kurjad” bakterid. Sellise hambavaenuliku mikrofloora tagajärjeks ongi hambaaugud. Et suhu kasvatada hambasõbralik bakterikooslus, on kõige lihtsam mikroobid panna “kaalu jälgima”. Harvemad toitumiskorrad lubavad biokiles ülemvõimu haarata sõbralikel bakteritel.

Kaariesehaigust põhjustavate bakterite olemasolu, hulka kui ka “iseloomu” saab riskipatsientidel mõõta bakteriaalsete süljetestidega. Ka sülje kvaliteeti ja süljeerituse kiirust tuleb vajadusel mõõta, sest kaariese peamine põhjus võib olla ka kuiv suu.

Vaktsineeriks või külvaks suhu sõbralikke baktereid?
Aastakümneid on proovitud välja töötada kaariesevastast vaktsiini, kuid hambaaukudest see vabastanud pole, sest happerünnakut põhjustavaid mikroobe on mitukümmend erinevat. Kuna kaariese näol pole ka tegemist otseselt eluohtliku haigusega, siis kaaluvad vaktsineerimisega kaasnevad ohud üles võimaliku saadava kasu. Seda enam, et haigust on võimalik kontrollida hambasõbraliku tervisekäitumisega.

Katsetusjärgus on probiootikumid nii nätsude, hambapasta kui ka suuloputusvedelike koostises. Bakteriasendusteraapia eesmärk on hapet tootvate bakterite osakaalu vähendamine biokiles. Vastavad tooted on igatahes juba saadaval.

Kaariesehaiguse ravi
Seega pestes hambaid kaks korda päevas, kasutades kord päevas hambaniiti ja loputades suud, lõpetades näksimise toidukordade vaheajal ning kustutades janu enamasti veega me mitte ainult ei takista aukude väljakujunemist, vaid aitame taanduda ka juba tekkinud algstaadiumis kaariesekahjustustel.

Haiguse puhul on aga konkreetne raviskeem alates protseduuridest kuni tagasikutsumise ajani personaalne sõltuvalt riskist. Kõrge kaarieseriskiga patsient (kellel ei pruugi olla veel ühtegi hambaauku) peab hambaarsti juures käima iga kolme kuu järel, samas, kui olematu kaarieseriskiga patsient võiks uuesti tulla alles 2-3 aasta pärast.