Nii juhtus olenemata sellest, kui palju aega arst patsiendiga veetis või kui raske haigusjuhtumiga oli tegemist, kirjutab meditsiiniuudisteportaal Med24.ee.
Esimeses uuringus mängiti läbi erinevad stsenaariumid nii raskete kui neutraalsete patsientidega. Raskeid patsiente esindasid sage nõudja, agressiivne patsient, arsti pädevuses kahtlev patsient, arsti soovitusi ignoreeriv patsient, madalate ootustega patsient ja patsient, kes käitus täiesti abituna.
Patsientide probleemid jagati lihtsamini ja keerulisemalt diagnoositavateks. Esimeste hulgas olid kopsupõletik, kopsuarteri trombemboolia ja ajukelmepõletik. Keerulisemad juhtumid olid kilpnäärme ületalitlus, pimesoole põletik ja äge alkohoolne kõhunäärme põletik.
Uuringus osales 63 peremeditsiini residenti, kel paluti esialgu kiiresti diagnoosida iga patsiendi tervisehäire. Hiljem said nad aega rahulikult järele mõelda ja seejärel diagnoosi vajadusel muuta. Nii neutraalsete kui raskete patsientidega suhtlemiseks kulus aega võrdselt.
Diagnostiline täpsus oli raskete patsientide puhul märkimisväärselt madalam ja see ei sõltunud väga palju haigusjuhu keerukusest. Vale diagnoosi tõenäosus oli raskete patsientide puhul koguni 42 protsenti suurem kui neutraalsete patsientide puhul.
Võimalus hiljem rahulikult järele mõelda parandas diagnooside täpsust mõnevõrra, seda nii raskete kui neutraalsete patsientide hulgas. Siiski said rasked patsiendid sagedamini ekslike diagnoose.
Teises uuringus osales 74 esimese ja teise aasta sisemeditsiini residenti, kellele esitleti sarnaseid haigusjuhtumeid. Lisati veel kahte tüüpi «raskeid patsiente» – sellised, kes arsti ähvardasid, ja selliseid, kes süüdistasid arsti diskrimineerimises. Nagu ka esimeses uuringus, oli täpsete diagnooside sagedus raskete patsientide puhul madalam, kuni 20 protsenti, kuid aega kulus sama palju.
Kui arstidel paluti hiljem meenutada kliinilisi leidusid ja patsientide käitumist, siis raskete patsientide puhul suutsid arstid meenutada vähem kliinilisi probleeme, kuid rohkem oli meeles patsiendi käitumine. Autorite hinnangul toetab see hüpotees «ressursside ammendumist» – vaimne energia, mis kulub raske käitumisega toimetulekuks, segab kliiniliselt olulise informatsiooni töötlemist.